Emm.. hmm .. öm mnjaa

Nagu juba keegi varem ütles, sõnapaaril ‘mul on kiire’ puudub  igasugune uudisväärtus, nii et ma ei ütle seda; tänapäeva noortel on see juba omaette elustiil või siis on selle fraasi õhkuviskamine väga populaarne hehe.

kust alustada..
lõpust vahelduseks?
Ei siiski mitte.
Ma alustan sellest, et wow, mul jäigi päriselt terve aprillikuu blogimata!
Põhjus on vist selles, et sel ajal hakkas vaheaeg…ja pidasin seda ka oma blogis, sest meil olid nii ilusad ilmad!
Enne kui jõuate sekundi kadedust tunda, siis kõik kes ilmateadet vähegi vaadanud, teavad et see on sulaselge vale.
Enne vaheaega oli meil lausa 25 kraadi igapäevaselt ja siis vaheaja algusest sadas pea 3 nädalat lakkamatult. Vahepeal tuli päike välja ja siis õhtul hakkas jälle oavarrest vihma ja vahepeal ka rahet tulema, nii et see pole mitte see põhjus, miks mul terve aprillikuu vahele jäi.
ausalt öeldes ma õppisin pea terve vaheaja. Päriselt. Iga päev istusime majakaaslastega raamatukogus ja õppisime.
Nii et kuigi mul on oskus vadrata väga paljustki ebaolulisest, siis seekord pole lihtsalt pärast raamatukogu üldse tundnud, et ma viitsiks.
Tegelikult mul nüüd nii nii überkiire polnudki, aga tahtsin kõike varakult valmis jõuda, et siis natuke lebo lasta ja raamatukogus on hea vibe.
Naljakaid asju juhtus seal vähe, aga vahepeal siiski.. näiteks kui pisike ja tüütu Iraani poiss kutsus politsei (!) mingitele mustadele poistele, kes liiga valjult räägivad. Raamatukogus.
Pole siiani näinud teda, asi on kahtlane.
Ülejäänud aja veetsin tüdrukute ja Lanaga kodus, kellega pole kunagi igav või siis trennis, kus vahel on igav.

Paar nädalavahetust väärivad siiski mainimist. Andu ja Tarvo käisid külas, mis oli üliülitore. Meie Easter Brunch, mille “ära jätsime” enda arvates, siiski toimus, sest me vist unustasime külalisi sellest informeerida, aga kõik  kukkus ilma plaanimatagi hästi välja. Värvisime mune, jõime (väga palju) Baileyst, piibutamise, jutustasime, käisime väljas ja olime turistid.
Järgmine nädalavahetus oli Ebba ja Lulu mitmepäevane sünnipäevade pidamine Seven Oaksis. Et siis MAAKOHAS..ma tundsin, kuidas mu kopsud ellu ärkasid.
Piknik metsas, seejärel mäng ning esimene grillimine. Ja mul oli metroos vist üks parimaid õhtuid Londonis haha. No Kristin oli suhteliselt purjus, minul aga polnud muidugi mitte mingit vabandust. Hakkasime tube’s tantsima ja laulma. Asi võttis head pöörded, kui panime oma suured spiikerid tööle ja laulsime ( täiest kõrist) Rihanna “What’s my name” oma räpisõnadega ja to be honest, see tõesti tuli hästi välja ja inimesed naersid ja kuna ma polnud täis, siis teiste sõnul sai isegi õigeid noote võetud (jap, see ka juhtub vahel). KUNIKs, mingi naljakas mees tõusis püsti ja hakkas meiega koos( mitte eriti hästi) laulma ” Oh nan naa i’m a Paki, oh na na my name is Nithin” :D . Terve tube naeris lihtsalt:D ah the joy! Pärast saime teada, et see veidrik oli üks kuulus kunstnik..

Vaheaeg lõppes.. ja siis algas jälle kool ja mina istusin jälle raamatukogus, sest vihma ikka kallas ja muud polnud teha ega millestki kirjutada.
Pidin oma asjadega teistest varem valmis jõudma, sest olen alates 30.aprillist praktikal:)  Kirjutan sellest eraldi postituse varsti..kiiremini kui kuu aja pärast, ai promiss.
Eelmine nädal tulid vanemad mulle külla, veetsime koos toredasti aega ja nüüd ootan juunikuud ja kõike, mis see kaasa toob!
Eelkõige kodu siis. Välismaal elavaid eestlasi saab jagada kaheks: Need kes leiavad endale siit täisväärtusliku elu ja  need, kes peavad konstantselt eestis käima, et end terviklikult tunda.
No ja need ka, kellele üldse ei meeldi ning tagasi kodumaale pöörduvad.

Ülestunnistus: Kuigi mulle Lana laulmine live’s ei istu, siis on ta geniaalne sõnasepp.
Ilusat reede õhtut! 

Väga segamini on pildid löödud ja mul pole viitsimist neid vaatamisväärseks töödelda:D  oh well, enjoyyyy